ükspäev tsiteeris meie kujundaja bernard shaw-d: kui lubate, siis ma tsiteerin iseennast – see teeb jutu ilmekamaks.

kui ma oma aruga õpetan kirjandi kirjutamist koolis, siis ma olen sunnitud ärgitama inimesi tsiteerima. tänu sellele olen saanud ka naerda. nt ühes kirjandis tsiteeriti tšehhovit: “tee head!”

eks igas päevas leidub olukordi, mis panevad sobivat juba sõnastatud kokkuvõtet, loo moraali otsima. täna toon ma sellise pikema, teatud elukestvat seisundit hõlmava tsitaadi, mille järele tegelikult olen alateadlikult hakanud kompama teatrikriitikat lugedes. aga miks mitte ka muusika- või luulekriitikat. pärit on see mati undi teosest “elu võimalikkusest kosmoses”:

filoloog teab ainult filoloogiat. seega tegeleb ta töö ajal umbes sellega, millega meie vabal ajal tegeleme, lugemisega näiteks. muidugi, ta ei loe nagu lihtsurelik, vaid uurib ühtlasi, miks kirjanik nii kirjutas, kas ta tõesti nii kirjutas ja kas poleks võinud ehk teisiti kirjutada ja kuidas ta filoloogi arvates oleks võinud kirjutada.

pointillism maalikunstis on see, kui kujutis saavutatakse hästi tihedalt täppides. kirjanduses võiks pointillisim olla see, kui raamatus on kõvasti pointi. palju pointe üktseise kõrval. palju täppiminevat.

koolivaheaeg hakkab läbi saama, kuid ega minu jaoks eriti vahet pole olnud. töid ja ideid ikka 24/7. seda enam, et öösiti suurt ei maga. eelmisel nädalal samal ajal olin juba teist päeva tartus koolitusel. tartut ma armastan. hommikul, päeval, õhtul ja öösel. koolitusel oli ka teisi eesti keele õpetajaid. oma teadmiste ja oskuste poolest ei ole ma neist viletsam, kahjuks ei suutnud ma teise koolituspäeva hommikul nendega kohvilauas leivapärmi teemadel kogemusi vahetada, olin kahetsusväärselt loppis näoga.

see nädal on pakkunud kolm väga-väga head kultuurset üritust. laupäeval oli “eraritjaritjaka” – mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam veendun, et see on ilmselt filigraanseim lavateos, mis elus näinud olen. igas mõttes.

esmaspäeval aga esines von krahlis ansambel postuganda. kirjutasin selle kohta pikema arvustuse, kuid ma ei saada seda kunagi ühelegi toimetajale. kuigi mõttes kujutasin ette kõiki, kes mind tunnevad – ja just kõigile neile oleks see lugu ka suunatud. ilma häbenemata. aga ma ei teagi, miks ma ei julgeks seda trükis näha – ehk seepärast, et töötan õpetajana…

ning eile, neljapäeval, käisin palamusel, st paunveres, kus astusid üles age juurikas (klaveri, rahmaninovi ja šostakovitšiga) ja david vseviov (müstiliste lugudega venemaast). õhtu oli pime, vihma sadas, rahvamaja oli väike, publikut 25 inimest, lavakujunduseks lastelavastuse paberist kelluke – kõik viitas läbikukule. kuid esinejad ei lasknud sest kõigest end häirida, age juurikas ei jätnud, mulle tundub, midagi vaka alla. ma olen enne ka paaril korral tabanud endal klaverimuusikat kuulates südamerütmi häireid, seekord olid nad samuti.

ja kui õhtuti loen hanif kureishi raamatut “midagi sulle öelda”, siis juba mõnda aega tagasi imelikuks tõmmanud mulje sellest maailmast süveneb.

näis, näis.

viimastel päevadel süda valutab füüsiliselt. trieri, tüüri ja laari pärast. ja muidugi tammsaare pärast. ehk siis inim-, valijas- ja õpilaskonna pärast. süda hakkas valutama juba reedel, kui olin õiendanud oma klassiga tammsaare pärast (mõnega ülekohtuselt, mis muidugi süvendas piinu), kui kuulasin estonias tüüri loomingut, mõeldes hetkedel, mil muusika mind ree pealt pillas, sirbis uue trieri filmi kohta kirjutatule, ning kui pärast kontserti elu hasartmänguritega laari kohvikus käisin.

laari kohvikus oli tunne nagu angeli baaris – kõik vaatasid kõiki pilgul, kuhu oli kirjutatud: “kas ta on?” õhuke gaasriie eraldas kitsukesest baarist kõrvalruumi, kus istusid noored irl-lased. nad käisid aeg-ajalt baari poole peal ka, vaatamas, kuidas meeleolud on. mugavad, peaaegu lodevad tüübid, minuvanused ja sinnakanti. kõht ripub üle püksiserva ja samuti see jutt. nendest ei ole laaril mingit tuge hallipassimeeste p***lakkujate vastu astumisel. juugendil peaks olema musklis torso või siis vähemalt püksid korralikult jalas, nii et kõrtsikülastajad nende kräkki ei peaks vahtima.

võib-olla valutab süda siiski mingil meditsiinilisel põhjusel.

küsib üks noormees: “õpetaja, missugused need munad olidki…?”

mina: “?”

vastus klassist: “saatuslikud”

aaa, õige jah!

minu klass paistab üldiselt silma mitte eriti suure põhjuseta puudumiste statistikaga. tavaliselt on puudumises süüdi muusika, uni või autokool. eile sain ma kaks kõike senikuuldut ületrumpavat tõendit: ühel kuses kass tšellokasti ja teine tegi tätoveeringu (tissi peale – nagu pidas vajalikuks lisada).

lugesin epl-ist kaplinski artiklit, et tema lõpetab eesti keeles kirjutamise ära, kui uus keeleseadus vastu võetakse. et tema ei saa siis enam võru keeles luuletusi kirjutada. ma küll ei saa aru, kuidas need asjad seotud on, aga külm higi tuli mulle peale, kui nägin kommentaatorite hulgas kedagi reneka-nimelist, kes ei ütle hästi kaplinski jaani kohta. kui merilai, kes minu pärisnime ei mäletagi enam, vaid ikka ja alati renessansist mu nime deriveerib, seda lugema peaks,  siis ta vist küll ohkab sügavalt.

kui nüüd selle keeleseaduse koha pealt sõna võtta ka, siis tõesti – miks mõned kirjanikud nii närvi lähevad? see ei puutu ju nende tööd ja loomingut. kaplinskil näiteks on silmnähtavalt keeletoimetajatega kana kitkuda. ja see pole tegelikult mingi ime – on keeletoimetajaid, kes tõesti parandavad suisa vigu sisse, kohitsevad neile vähe keerulisemad väljendid selle järgi, mis nende oma intellekt lubab. aga mis puutub ametlikku keelekasutusse, millest see uus seadus räägib, siis kaplinski vaatepunktile lisaks nüanssi, kui ta oleks kas või pool kuud äripäeva reklaamiosakonnas keeletoimetaja töövarjuna töötanud. ma imestan siiamaani, miks ma toona nuttes seevaldisse ei jooksnud.

XII klassi juhatada on nagu 30. eluaastatesse sattuda. pidupäev

väljasõit aegnale seljataga. meenub luuletus.

aastasadu saarerahvas õnneõisi lõikas

mehed muskleid paisutasid

naised olid vormis

elu veeres igatpidi kehtestatud normis.

aegna09