reality check

03veebr11

üks kirjanikuhärra (tema juturaamatud ei ole üldsegi halvad, muu kohta ma parem ei kosta midagi) saatis meile kooli kirja, et kas ta ei võiks gümnaasiumiastmes kirjanduse tunde anda, väikese koormusega. meil aga parajasti just üks õpetaja ametit maha panemas ja mure, kuidas tunnid jääjate vahel ära jagada. seega – jusku taevast otse selline pakkumine.

pidasime siis plaani, et kirjaniku ja veel meesterahva ikka omale kooli saaks. et mina hakkan ainult eesti keelt andma ja tema saab filantroopiaga tegeleda. kuigi mul võttis üksjagu vaeva endas ego maha suruda – kui ma kirjandust ei saaks õpetada, ma õpetaja ei olekski. aga no õpilaste nimel ükski ohver ei ole piisav jne…

lõpuks küsis ka palga kohta. kui õppealajuhataja oli talle selle asja selgeks rääkinud, saatis ta uuesti kirja: oih, nii vähe! aga tööd ikkagi parajalt omajagu! ei-ei. andestage, aga ma ei saa seda kohta vastu võtta. ei oleks uskunudki. edu ja jõudu!