luulehommik

20mai09

kuigi mul on ainult üks klass ja üldiselt on mul tunne, nagu oleks koolitöö pigem trenniskäimine, siis viimasel ajal ma küll peaaegu juba et elan koolimajas. esmaspäeval oli nõmme koolide õpetajate spordipäev, mis võttis terve õndsa aja pluss luud-kondid. eile oli lastevanemate koosolek, mis kestis, jajah, uskuda või mitte, kella 21ni. ja täna olin juba vara platsis, et sobiva auraga laadida klass, kus toimuma hakkab luulehommik. kontseptsioon on lihtne – igaüks valib täiesti oma suva järgi ühe eesti 20. või 21. sajandi luuletaja kogu ning tutvustab seda nii mitme kandi pealt, kui oskab, lugedes mõningaid palu ka ette.

eelmine kord tegin sama asja aastal 2005, kui esimene laine käis XI klassis. tookord mõtlesin aura loomise peale juba eelmisel õhtul – kõlgutasime kt-ga toompea müüri peal jalgu, jõime ikka veini ja mõtlesime, kuidas küll luulehommik mällusööbivaks teha. et äkki peaks klassis midagi ringi tegema, lauad panema zen-asetusse vmt. õhtu edenedes muutusid ideed aina suurejoonelisemaks. lõpuks jäi selline plaan, et ma lähen kooli, kaasas kilekott kt aiast kaevatud mullaga ja portfellis linnulaulu plaat. linnulaul pidi kõlama müstilisrahustavalt ning urbanistlikku vabaduse puiestee müra eitavalt surround-kõlaritest, mullaga pidi kaetama lauaplaadid. järgmisel hommikul aga (tund algas kl 8.30) oli pea nii paks, ega neid unetunde liiast ei saanud, ning mullaidee ei tundunud enam sugugi geniaalne (iseasi, kui me kt-ga oleks otse toompea müürilt kooli läinud), kuid et mingilgi määral eelmisele õhtule truu olla, otsustasin linnulaulugi vähemalt ellu kutsuda. viisin siis kooli jõudes päevinäinud sanyo sanga klassi, peitsin kardina taha ja panin linnulaulu peale. seda pidi jätkuma küll vähemalt niikauaks, kuni õpilased kohale jõuavad ja “sisse elavad”. ise läksin õpetajate tuppa aega parajaks tegema. kui kümne minuti pärast alla läksin, selgus, et õpilased istusid apaatsete nägudega klassi ukse taga, nad polnud hakanud sisse minema, sest keegi ei olnud viitsinud katsuda, kas uks on juba lahti. läksime siis sisse, täheldasin rahulolevalt, et sangast kostub metsvindi või kellegi teise reibas piuksumine. teised nagu ei pannud tähele või siis ei näidanud seda välja. varsti tormas sisse hilineja luisa, istus laua taha, kangestus korra ja küsis ärevalt: mis inin see on? no siis ma igatahes läksin kardina juurde ja lülitasin sanga välja (mõttes olles tuhat korda tänulik, et muld aiapeenrasse jäi.)

aga nii too kui ka tänane kord jäävad meelde selle poolest, et oli põnev ja lõbus. korduvaid kogusid polnud ühtegi, olivia saarest ja felix kottast tuntud gurudeni välja. viidingud, laabanid, kaplinskid, kõik kõvemad naised, isegi meelis oidsalu. sõnaga – kogu spekter.

Filed under: Uncategorized   |  3 Comments