saldo oli kindlasti mõjusam kui eelmisel aastal. ürituse juhatas sisse andres ehin, tuntud headuses. võistluse võitis, kui ma ikka õigesti aru sain, tartu sürrealist jaan tuhvlimees malin. publik tõepoolest armastas teda. aga kui püüda parimaid palu meenutada:
sätendava kaabuga kai-mai olbri luges alguses anagramme ja pärast ühe luuletuse, kus sees oli rida:
tallinn on mulle nagu haneselga vesi
tema järel asus lavale kapuutsiga noormees luuletusega „mvp” (meid kõiki on juba harjutatud sellega, millest luuletus oli, kuid siiski)
munn vitt ja perse
päevitasid aias
munn oli vitumaias
minu ees istus üks täiesti võõras kapuutsiga noormees, kes pöördus nende sõnade järel minu poole: teate, ma vabandan, aga saage aru, see mees on rakverest.
siis olid mõned kahvatumad kujud, seejärel aapo ilves, kes laulis:
ära metsas habekaku pesa lähedal luusi, muidu habekakk virutab sulle oma munadega.
siis taas luule, mis tuleb ja läheb, kuid tema ülesanne on olla püramiidi alumine ja asendamatu kiht, millelt saab võrsuda jääv kunst – keegi tütarlaps sattus mingil hetkel mikrofoni ees ekstaasi:
sa ei pea enam sõõrikust kinni hoidma, sest nüüdsest hoiab sõõrik sinust ise kinni!
korraga leidus üks kergelt švipsis värsisepp, kes alustas oma esinemist pika vabandamiskõnega, kui piinlik tal on, et tema luuletus on sedakorda riimiga. ja ta rääkis sellest pikalt, nii et sellest vabandusest saigi juba luule ise.
finaalis (koos maliniga ja kellegi kristjaniga, kes riimis: koju viin ma selle roosa kokuka, ja seal selle siis puhtaks loputan) oli räppar nimega põhjamaa hirm, tema kumulatsioonist jäi meelde, õigemini, oli arusaadav selline rida: sa oled kraaksuv pask.
johanna, kellega me koos seda kõike pealt nägime, igatses head vanakooli luulet. ilusat ja tunnetest. kõige lähemal sellele soovunelmale oli ühe emo-poisi: ma olen tiibadega siga.
johanna on nõus minuga koos järgmisel aastal esinema. õigemini nõuab ta, et see tingimata toimuks. tema mängib laudade vahel viiulit, mina loen kooriosa valmivast ooperilibretost, millesse sublimeerin paljude õhtute tungid ja ängid.
Filed under: Uncategorized | 3 Comments
Otsi
-
You are currently browsing the Saab näha! weblog archives.
vahepeal selgus, et j-l on täna masendus, kass elab seljas, nagu pohmell. kuid me ei tarvitanud muud kui müntonit ja kuuma kakaod. peab mainima, et ka minul pole täna enesekindlust ega keskendumisvõimet, kulmud on sirges kriipsus. seega – kõigel on tagajärjed, ka poetry´l.
ei tea, kas j saaks lohutust, kui teaks, et täna on juba ka avaldatud arvamust, et me saaksime temaga kindlasti suurepäraselt hakkama, kui üles astuksime. mind paneb see kommentaar aga aina tugevamini värisema.
Ma olen aeg-ajalt imestanud,, et miks mulle roppused järjest enam meeldivad. Nüüd siis tean – elan ju Rakveres
Tänud tundmatule!
jaa! üks lai irvitus siit tuleks teid kindla peale ‘toetama’.