ministeeriumist saadeti eksamile vaatleja

27apr09

iseseisvad tähelepanekud esimese tunni jooksul

• väga soliidne hall ülikond + valge lakkking, erksinine lips, kärtspunane prilliraam, mansetinööpidel kuldinitsiaalid LK
• sünniaasta 1924
• ilmselt kerge vaegkuulmisega

teisel tunnil selgunud taustainfo (üks õpetaja tegi kõne oma sõbrannale)

• tegemist on kunagi tmkk-s füüsika õpetajana töötanud härrasmehega
• kelle kohta võib tõepoolest öelda don žuaan
• sest omal ajal olid kurikuulsad tema afäärid nii noorte naisõpetajatega kui ka õpilastega
• ühtlasi oli tema füüsikakabineti kõrval üks väike lisaruum, kus tal olla olnud ka voodi, mida ta ka mõnikord kasutanud…
• jätame selle punkti vahele

järgnevatel tundidel toimunu, mis kinnitab õpetaja sõbranna telefonitsi tehtud lühikokkuvõtet – tegemist pole paljalt keelepeksuga

• käsk minule tuua valvelauatädi käest füüsikakabineti võti, iseäranis rõhutades, et kindlasti on vaja ka kõrvalruumi oma

• pikk pilk pastakaotsi närivatele õpilastele ning käsk õppealajuhatajale esitada kõikide saalisviibijate nimed

• kui nimekiri valmis, pikk pilk nimekirjale ning käsk kirjutada välja kõikide õpilaste taha nende erialaõpetaja

• käsk tuua käärid ja paberit – mille tulemusel ilmus õppealajuhataja ette lauale patakas galligraafilise käekirjaga täidetud lipikuid: “austatud see ja see – tervitada minu poolt oma erialaõpetajat, tegemist on minu õpilasega. LK”

· käsk sedelid vastavate õpilaste laudadele panna ja põnevust ning meelaid mälupilte mõlgutav täis ilme.

meie õppealajuhataja oli vahepeal hakanud härrasmeest sosinal, aga tundide edenedes juba varjamatult valju häälega (sest iga minutiga sai selgemaks, et ta tõepoolest on peaaegu kurt), papiks kutsuma. aga see ei olnud ainult kurtus, sest…

• tmkk võimlas pole ammu remonti tehtud, paar aastat tagasi üritasid õpilased omal algatusel ja õpetajate nõusolekul ruumi nats ilusamaks teha – üks poiss tegi ühte otsaseina gräfiti tekstiga “citius, altius” ning teise otsaseina “fortius”. eksamikomisjoni laud oli näoga nii, et õpilaste peade kohal tagaseinas oli just see kahesõnaline pilt.
• korraga küsib papi (sellisel volüümiga häält puhtaks köhides, et kõigil kirjutajatel peatub sulg): mis see tähendab – citius, altius. kumb on kõrgus?

• ütlesin talle vaikselt, mis on mis.

• läheb mööda tund ja 20 minutit, kui papi järsku hüüab (jällegi, suled peatuvad võpatades): “ma tean, füüsikas on ju selline asi nagu altimeeter! sellega mõõdetakse kõrgust. seega – altius tähendabki kõrgust!” ja enesega rahulolevalt “heureka!”

• mõne aja pärast helises tal mobiiltelefon, mis oli kõige tugevama helina peal, et ta kuuleks. vana kooli mehena ametliku (detsibelli pole mõtet mainidagi) häälega vastas ta kõnele, jalutades pieteetitundest ukse suunas, et mitte oma kõnega õpilase häirida. kuna ta aga käis väga aeglaselt, püsti tõusmine laua tagant oli vaevaline, jõudis ta ukseni täpselt selleks ajaks, kui kõne oli lõppenud. ta tuli oma kohale tagasi ja mõne aja pärast hõiskas: “kanepi võitis, ani kaotas!”

• möödus tund ja 20 minutit ja ta parandas ennast: “ani võitis ikka, kanepi kaotas!”

ma ei hakkagi parem rääkima sellest, kuidas ta laudade vahel ringi jalutas, ÕSidega segaduse tekitas, kõhutuult lasi (ise seda muidugi kuulmata) ja eksamiaja lõpuks oma erksinise lipsu kohvirosette täis tilgutas.

ta oli väga sõbralik inimene, lubas venelastel vene keele sõnastikku kasutada ja puha. kuid ta on vana mees juba – ministeerium võiks ta koju lasta.

Filed under: Uncategorized   |  12 Comments