aasiast tulid hunnid
väljasõit aegnale seljataga. meenub luuletus.
aastasadu saarerahvas õnneõisi lõikas
mehed muskleid paisutasid
naised olid vormis
elu veeres igatpidi kehtestatud normis.
aegna09
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
muusikaajaloo eksami tublimad
dialooge eksamineerija (E1) ja eksaminandi (E2, seejuures E2 on igas dialoogis erinev õpilane) vahel:
E1 – kas sa mõnda ooperit oled vaatamas käinud? E2 – ammu pole enam, aga mul on meeles, et viimati vist mingit chopini oma vaatasin. E1 – ah chopini ooperit käisid vaatamas (ning vaadates otsa teisele eksamit vastu võtvale õpetajale, mefisto naeratusega), minu teada neid ei lavastata enam.
E1 – räägi siis liszti elust. E2 – naised langesid põlvili, kui liszt tuli.
E1 – kuidas sulle meeldis “traviata”? E2 – muidu meeldis, aga üks asi oli täiesti ebaloogiline. ma ei saa aru, kui lõpus see naine on suremas, agoonias, siis ikka veel tõuseb püsti ja täiel häälel laulab pika aaria maha.
E1 – kas sa oskad nimetada veel mõnda rossini ooperit? E2 – “varastaja vares”
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
e-kehaline
kuulub loodetavasti innovatsiooniaasta paremate palade hulka – meie koolis saab kehalist teha ka meili teel. eriti populaarseks muutub see aastahinnete väljapanemise aegu (mis langeb kokku sirelite õitsemise ajaga).
Filed under: Uncategorized | 1 Comment
luulehommik
kuigi mul on ainult üks klass ja üldiselt on mul tunne, nagu oleks koolitöö pigem trenniskäimine, siis viimasel ajal ma küll peaaegu juba et elan koolimajas. esmaspäeval oli nõmme koolide õpetajate spordipäev, mis võttis terve õndsa aja pluss luud-kondid. eile oli lastevanemate koosolek, mis kestis, jajah, uskuda või mitte, kella 21ni. ja täna olin juba vara platsis, et sobiva auraga laadida klass, kus toimuma hakkab luulehommik. kontseptsioon on lihtne – igaüks valib täiesti oma suva järgi ühe eesti 20. või 21. sajandi luuletaja kogu ning tutvustab seda nii mitme kandi pealt, kui oskab, lugedes mõningaid palu ka ette.
eelmine kord tegin sama asja aastal 2005, kui esimene laine käis XI klassis. tookord mõtlesin aura loomise peale juba eelmisel õhtul – kõlgutasime kt-ga toompea müüri peal jalgu, jõime ikka veini ja mõtlesime, kuidas küll luulehommik mällusööbivaks teha. et äkki peaks klassis midagi ringi tegema, lauad panema zen-asetusse vmt. õhtu edenedes muutusid ideed aina suurejoonelisemaks. lõpuks jäi selline plaan, et ma lähen kooli, kaasas kilekott kt aiast kaevatud mullaga ja portfellis linnulaulu plaat. linnulaul pidi kõlama müstilisrahustavalt ning urbanistlikku vabaduse puiestee müra eitavalt surround-kõlaritest, mullaga pidi kaetama lauaplaadid. järgmisel hommikul aga (tund algas kl 8.30) oli pea nii paks, ega neid unetunde liiast ei saanud, ning mullaidee ei tundunud enam sugugi geniaalne (iseasi, kui me kt-ga oleks otse toompea müürilt kooli läinud), kuid et mingilgi määral eelmisele õhtule truu olla, otsustasin linnulaulugi vähemalt ellu kutsuda. viisin siis kooli jõudes päevinäinud sanyo sanga klassi, peitsin kardina taha ja panin linnulaulu peale. seda pidi jätkuma küll vähemalt niikauaks, kuni õpilased kohale jõuavad ja “sisse elavad”. ise läksin õpetajate tuppa aega parajaks tegema. kui kümne minuti pärast alla läksin, selgus, et õpilased istusid apaatsete nägudega klassi ukse taga, nad polnud hakanud sisse minema, sest keegi ei olnud viitsinud katsuda, kas uks on juba lahti. läksime siis sisse, täheldasin rahulolevalt, et sangast kostub metsvindi või kellegi teise reibas piuksumine. teised nagu ei pannud tähele või siis ei näidanud seda välja. varsti tormas sisse hilineja luisa, istus laua taha, kangestus korra ja küsis ärevalt: mis inin see on? no siis ma igatahes läksin kardina juurde ja lülitasin sanga välja (mõttes olles tuhat korda tänulik, et muld aiapeenrasse jäi.)
aga nii too kui ka tänane kord jäävad meelde selle poolest, et oli põnev ja lõbus. korduvaid kogusid polnud ühtegi, olivia saarest ja felix kottast tuntud gurudeni välja. viidingud, laabanid, kaplinskid, kõik kõvemad naised, isegi meelis oidsalu. sõnaga – kogu spekter.
Filed under: Uncategorized | 3 Comments
saldo oli kindlasti mõjusam kui eelmisel aastal. ürituse juhatas sisse andres ehin, tuntud headuses. võistluse võitis, kui ma ikka õigesti aru sain, tartu sürrealist jaan tuhvlimees malin. publik tõepoolest armastas teda. aga kui püüda parimaid palu meenutada:
sätendava kaabuga kai-mai olbri luges alguses anagramme ja pärast ühe luuletuse, kus sees oli rida:
tallinn on mulle nagu haneselga vesi
tema järel asus lavale kapuutsiga noormees luuletusega „mvp” (meid kõiki on juba harjutatud sellega, millest luuletus oli, kuid siiski)
munn vitt ja perse
päevitasid aias
munn oli vitumaias
minu ees istus üks täiesti võõras kapuutsiga noormees, kes pöördus nende sõnade järel minu poole: teate, ma vabandan, aga saage aru, see mees on rakverest.
siis olid mõned kahvatumad kujud, seejärel aapo ilves, kes laulis:
ära metsas habekaku pesa lähedal luusi, muidu habekakk virutab sulle oma munadega.
siis taas luule, mis tuleb ja läheb, kuid tema ülesanne on olla püramiidi alumine ja asendamatu kiht, millelt saab võrsuda jääv kunst – keegi tütarlaps sattus mingil hetkel mikrofoni ees ekstaasi:
sa ei pea enam sõõrikust kinni hoidma, sest nüüdsest hoiab sõõrik sinust ise kinni!
korraga leidus üks kergelt švipsis värsisepp, kes alustas oma esinemist pika vabandamiskõnega, kui piinlik tal on, et tema luuletus on sedakorda riimiga. ja ta rääkis sellest pikalt, nii et sellest vabandusest saigi juba luule ise.
finaalis (koos maliniga ja kellegi kristjaniga, kes riimis: koju viin ma selle roosa kokuka, ja seal selle siis puhtaks loputan) oli räppar nimega põhjamaa hirm, tema kumulatsioonist jäi meelde, õigemini, oli arusaadav selline rida: sa oled kraaksuv pask.
johanna, kellega me koos seda kõike pealt nägime, igatses head vanakooli luulet. ilusat ja tunnetest. kõige lähemal sellele soovunelmale oli ühe emo-poisi: ma olen tiibadega siga.
johanna on nõus minuga koos järgmisel aastal esinema. õigemini nõuab ta, et see tingimata toimuks. tema mängib laudade vahel viiulit, mina loen kooriosa valmivast ooperilibretost, millesse sublimeerin paljude õhtute tungid ja ängid.
Filed under: Uncategorized | 3 Comments
aeg on ainuke vabandus
ses mõttes, et kui ma selle luuletuse 2007. aastal olin salvestanud, siis ma küll tiražeerimise peale ei mõelnud. nüüd aga toon ta siin ära. (leidsin jällegi rüperaalist)
aega on
öeldise jaoks
aluse jaoks
sihitise jaoks
(täissihitise jaoks on rohkem
osasihitise jaoks harvemini
kuid tuleb ette)
(täissihitis on enamasti ka
jumala täis
kuigi tal ei ole selleks alati
alust nagu öeldisel on)
tihti veedan aega algustähtedega
otsekõne kirjavahemärgid
kutsuvad mind vahel välja
teate kui raske on ära öelda
lauselühendeile
eriti kui nad tegusõna käändelised vormid
endaga kaasa võtavad
määr- ja kaassõnad on
suht okeikad
paar korda on isegi
pöördsõna infinitiivsed vormid
mul külas käinud
(nad kipuvad küll infantiilsetega segi minema)
fraasid on üle linna tuntud vuhverdised
kuid mina saan nendega hästi läbi
kõige rahutumates unedes olen kohanud
frekventatiiv- ja kontinuatiivliiteid
kuid näiteks üks translatiiviliide
tuli mulle eile tänaval vastu
üllataval kombel on refleksiiviliidegi
täiesti tavaline luust ja lihast liide
mu altnaaber vana hea liitverb
kes kutsub mind ütteks
teab mõndagi tähelepanuväärset temast pajatada
kuigi minu arust ei lähe
ta formatiivivariandid alati
võrdlussõna paradigmaga kokku
mul lihtsalt on nende kõigi jaoks aega.
Filed under: Uncategorized | 1 Comment
mis siis viga oleks
- sõnas mõtlikult üks hea hing – kui nii lihtne oleks, nagu sisaski laulus seisab:
tähistaeva killuke lõikab ründepilve pooleks.
olles tibatilluke, end ma usaldan su hoolde.
Filed under: Uncategorized | 2 Comments
kell 6.47
täna hommikul juba tundus see üleloomulik – kuuendat päeva järjest täpselt ühel ja samal kellaajal (ilma äratuskellata) ärgata. alates eelmise nädala neljapäevast olen iga tööpäev koolis käinud, tunde teinud, järk-järgult kaotamas häält. õpilased istuvad uudishimulike nägudega: pilt on, aga heli ei ole. ma oleks nagu telekas, mis vajab digiboksi.
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
umberto eco jätkab mõtteviisi, mille apologeet oli juba hašeki ocultistist cock juraida: seal, kus on olemine, on ka mitteolemine, ja kuju on ühtlasi ka mittekuju.
Filed under: Uncategorized | Leave a Comment
iseseisvad tähelepanekud esimese tunni jooksul
- väga soliidne hall ülikond + valge lakkking, erksinine lips, kärtspunane prilliraam, mansetinööpidel kuldinitsiaalid LK
- sünniaasta 1924
- ilmselt kerge vaegkuulmisega
teisel tunnil selgunud taustainfo (üks õpetaja tegi kõne oma sõbrannale)
- tegemist on kunagi tmkk-s füüsika õpetajana töötanud härrasmehega
- kelle kohta võib tõepoolest öelda don žuaan
- sest omal ajal olid kurikuulsad tema afäärid nii noorte naisõpetajatega kui ka õpilastega
- ühtlasi oli tema füüsikakabineti kõrval üks väike lisaruum, kus tal olla olnud ka voodi, mida ta ka mõnikord kasutanud…
- jätame selle punkti vahele
järgnevatel tundidel toimunu, mis kinnitab õpetaja sõbranna telefonitsi tehtud lühikokkuvõtet – tegemist pole paljalt keelepeksuga
- käsk minule tuua valvelauatädi käest füüsikakabineti võti, iseäranis rõhutades, et kindlasti on vaja ka kõrvalruumi oma
- pikk pilk pastakaotsi närivatele õpilastele ning käsk õppealajuhatajale esitada kõikide saalisviibijate nimed
- kui nimekiri valmis, pikk pilk nimekirjale ning käsk kirjutada välja kõikide õpilaste taha nende erialaõpetaja
- käsk tuua käärid ja paberit – mille tulemusel ilmus õppealajuhataja ette lauale patakas galligraafilise käekirjaga täidetud lipikuid: “austatud see ja see – tervitada minu poolt oma erialaõpetajat, tegemist on minu õpilasega. LK”
· käsk sedelid vastavate õpilaste laudadele panna ja põnevust ning meelaid mälupilte mõlgutav täis ilme.
meie õppealajuhataja oli vahepeal hakanud härrasmeest sosinal, aga tundide edenedes juba varjamatult valju häälega (sest iga minutiga sai selgemaks, et ta tõepoolest on peaaegu kurt), papiks kutsuma. aga see ei olnud ainult kurtus, sest…
- tmkk võimlas pole ammu remonti tehtud, paar aastat tagasi üritasid õpilased omal algatusel ja õpetajate nõusolekul ruumi nats ilusamaks teha – üks poiss tegi ühte otsaseina gräfiti tekstiga “citius, altius” ning teise otsaseina “fortius”. eksamikomisjoni laud oli näoga nii, et õpilaste peade kohal tagaseinas oli just see kahesõnaline pilt.
- korraga küsib papi (sellisel volüümiga häält puhtaks köhides, et kõigil kirjutajatel peatub sulg): mis see tähendab – citius, altius. kumb on kõrgus?
- ütlesin talle vaikselt, mis on mis.
- läheb mööda tund ja 20 minutit, kui papi järsku hüüab (jällegi, suled peatuvad võpatades): “ma tean, füüsikas on ju selline asi nagu altimeeter! sellega mõõdetakse kõrgust. seega – altius tähendabki kõrgust!” ja enesega rahulolevalt “heureka!”
- mõne aja pärast helises tal mobiiltelefon, mis oli kõige tugevama helina peal, et ta kuuleks. vana kooli mehena ametliku (detsibelli pole mõtet mainidagi) häälega vastas ta kõnele, jalutades pieteetitundest ukse suunas, et mitte oma kõnega õpilase häirida. kuna ta aga käis väga aeglaselt, püsti tõusmine laua tagant oli vaevaline, jõudis ta ukseni täpselt selleks ajaks, kui kõne oli lõppenud. ta tuli oma kohale tagasi ja mõne aja pärast hõiskas: “kanepi võitis, ani kaotas!”
- möödus tund ja 20 minutit ja ta parandas ennast: “ani võitis ikka, kanepi kaotas!”
ma ei hakkagi parem rääkima sellest, kuidas ta laudade vahel ringi jalutas, ÕSidega segaduse tekitas, kõhutuult lasi (ise seda muidugi kuulmata) ja eksamiaja lõpuks oma erksinise lipsu kohvirosette täis tilgutas.
ta oli väga sõbralik inimene, lubas venelastel vene keele sõnastikku kasutada ja puha. kuid ta on vana mees juba – ministeerium võiks ta koju lasta.
Filed under: Uncategorized | 9 Comments
Otsi
Viimased sisestused
Kategooriad
- Uncategorized (87)
