reality check

03veebr.11

üks kirjanikuhärra (tema juturaamatud ei ole üldsegi halvad, muu kohta ma parem ei kosta midagi) saatis meile kooli kirja, et kas ta ei võiks gümnaasiumiastmes kirjanduse tunde anda, väikese koormusega. meil aga parajasti just üks õpetaja ametit maha panemas ja mure, kuidas tunnid jääjate vahel ära jagada. seega – jusku taevast otse selline pakkumine.

pidasime siis plaani, et kirjaniku ja veel meesterahva ikka omale kooli saaks. et mina hakkan ainult eesti keelt andma ja tema saab filantroopiaga tegeleda. kuigi mul võttis üksjagu vaeva endas ego maha suruda – kui ma kirjandust ei saaks õpetada, ma õpetaja ei olekski. aga no õpilaste nimel ükski ohver ei ole piisav jne…

lõpuks küsis ka palga kohta. kui õppealajuhataja oli talle selle asja selgeks rääkinud, saatis ta uuesti kirja: oih, nii vähe! aga tööd ikkagi parajalt omajagu! ei-ei. andestage, aga ma ei saa seda kohta vastu võtta. ei oleks uskunudki. edu ja jõudu!


kirjanduse tv-s on harjutus, kus palutakse selgitada vanasõnu. vanasõna järgmine: üks hea sõber on parem kui üheksa sugulast. õpilane kirjutab: sõbraga saab abielluda, aga sugulasega ei saa.


mul on ka trehvanud kummalisi olukordi lapsevanematega, kuid parim lugu juhtus kolleegiga. mõni aeg enne jõule sai ta lapsevanemalt telefonikõne, kus öeldi, et ta hindab ebastabiilselt – kogu aeg on lapsel “neljad” ja siis korraga üks “kolm”!… siis tulid jõulud, ebastabiilselt hinnatud õpilane andis õpetajale lapsevanema saadetud kingituse: kommikarp, mille kaane peale oli ajalehest väljalõigatud tähtedega kleebitud “midsomeri mõrvad”.



mehed ei nuta

01dets.10


kirjanduse vihiku sisekaanele oli üks teinud vene keele spikri: svapotnaja friema jatšitajut knigi, paju


kõige karmim kraam, mida pruugin, on mate tee. ma proovin temast mitte sõltuda, samal ajal tõmbab ta mind enda suunas. ma mõtlen alati enne hästi järele, kas ma võin endale teda täna lubada. kas ma tahan tegeleda tagajärgedega järgmisel päeval. tema joomise ajal ma teen ptüi!, nagu kimuks priimat.  aga ma ei mõtle hetkekski loobumisele, ta kätkeb kordumatut münti.

enamvähem sama muster on koolitööga. eilne münt: üks väga-väga tore kirjandust armastav õpilane (kes muide VII klassi vanuses täie enesestmõistetavuse ja teadlikkusega sõnade tähendusest kasutab termineid nagu prototüüp, pseudonüüm, alter ego jt) õhkas murelikult: kuidas me küll järgmise suve üle elame? jaan tätte on ju merel…

aga mina lohutan siin nüüd kõiki, kellel sama mure: hoiame kokku! küll saame hakkama! kas või kartulikoori…

 

 


kriidisööja

05nov.10

andrus kivirähkil on raamatus “kaka ja kevad” jutuke “kriidisööja”, kuulasime seda eile VII klassiga ülle kaljuste väga-väga muhedas esituses. lugu on isegi parasjagu puändikas (http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1440091), aga sellega see ei jäänud. panin arvuti ja kõlarid kinni ning hakkasin juba ivan orava elulugu jutustama, kui üks startis oma kohalt tahvli juurde, võttis kriidi (olen uuest õ/a-st uues klassis, kus mul pole enam valge vildikatahvel) ja sõi ära! oldi pisut üllatunud, üks küsis: kas see on tervisele sama kahjulik kui suitsetamine?


hommikuhämaras

21sept.10

midagi erilist on üürikeses hetkes, kui ärkad enne äratuskella, veel on väljas hämar, mõtled, et kohe peab sööstma, et miski (elus?) tegemata ei jääks, aga veel on aega paar minutit, riiul on väärikas, laud maoldab turvaliselt, lamp on kummargil, seinad on siledad, kõik asjad toodavad vaikust.


väikeste klassiõpetaja kogub lapsed koridoris rivvi, et sööklasse sööma minna: “cornelia, palun lõpeta! cornelia, KÄITU KORRALIKULT!”

(mulle meeldib nime pidulikkuse ja õpetaja hääletooni vahekord)